Ma olen viiekümne kahe aastane, elan Rakveres, ja töötan kohalikus raamatukogus. Minu elu on olnud rahulik, nagu raamatukogud ikka – vaikne, korrapärane, ennustatav. Mu lapsed on suured, nad elavad juba oma elu Tallinnas ja Tartus. Mu naine läks minust lahku seitse aastat tagasi, sest ta ütles, et ma olen liiga igav. Võib-olla tal oli õigus. Ma ei ole kunagi teinud midagi hullumeelset, kunagi ei ole riskinud millegagi, kuni see üks laupäev, mil kõik muutus. See oli tavaline laupäev, vihmane ja pime nagu sügisesed laupäevad ikka. Mul polnud mitte midagi teha. Lapsed olid hõivatud, sõbrad olid oma asjadega, ja ma istusin oma tugitoolis, kass süles, ja tundsin, et ma olen nähtamatu. Ma olin nagu need raamatud riiulis, mida keegi ei loe.
Siis ma kuulsin raadiot. Seal räägiti mingist mehest, kes oli võitnud suure summa online-kasiinos ja läinud selle rahaga reisile ümber maailma. See kõlas nagu muinasjutt. Aga miski minus ütles: miks mitte? Miks mitte mina? Olin kuulnud, et on olemas kohti, kus sa ei pea oma identiteeti tõestama, kus saad olla anonüümne. See on
ilma kyc-ta online-kasiino, ütles raadiohääl. Ma ei teadnud, mida "kyc" tähendab, aga ma otsustasin uurida. Otsisin internetist, leidsin mõned saidid, lugesin arvustusi. Inimesed rääkisid, kui lihtne see on. Lihtsam kui raamatukogu liikmeks registreerumine, mõtlesin ma naerdes.
Valisin ühe saidi, mis tundus usaldusväärne. Registreerumine võttis aega umbes kolmkümmend sekundit. See oligi ilma kyc-ta online-kasiino, täpselt nagu lubatud. Ma võtsin oma pangakaardi, laadisin sinna paarkümmend eurot – summa, mis oli nii väike, et ma ei peaks seda kahetsema, isegi kui see kaob. Olin otsustanud, et see on minu meelelahutus selleks nädalaks. Siis ma hakkasin mängima.
Ma ei ole kunagi varem mänginud, nii et olin algaja. Valisin kõige lihtsama automati – viljad, kellukesed, seitsmed. See meenutas mulle vanu aegu, kui ma poisikesena käisin suvel laadal. Keerasin rullikuid. Tuli kaks kirssi, aga kolmandat mitte. Kaotasin. Keerasin uuesti. Tuli kaks seitset ja üks kirss – ei midagi. Kaotasin jälle. Tundsin, kuidas mu raha haihtus, aga see ei teinud haiget, sest see oli nagu pileti ostmine lõbustusparki. Mängisin umbes pool tundi, kaotasin kakskümmend eurot. Ma olin nullis. See oli okei.
Kuid ma ei tahtnud lõpetada. Mul oli nii igav, et isegi kaotamine oli põnevam kui teleka vaatamine. Laadisin juurde veel kümme eurot. See oli viimane piir, otsustasin. Kui see kaob, siis lähen magama. Aga siis ma märkasin mängu, mida polnud varem näinud – "Põhjamaade Võlud". Seal olid viikingid, sõled, põhjamaised sümbolid. See oli ilus. Ma alustasin väikese panusega – kakskümmend senti. Keerasin. Mitte midagi. Keerasin. Kaks viikingilaeva, kolmandat mitte. Keerasin. Ja siis, ootamatult, tuli kolm põhjamaist tähte. Need hakkasid vilkuma, ja ekraanile ilmus tekst: "Jackpot!" Ma ei teadnud, mida see tähendab. Aga siis ma vaatasin oma saldot. Kuuskümmed eurot. See oli rohkem kui mu esialgne summa. Ma olin võitnud. Hingeldasin.
Aga ma ei lõpetanud. Ma ei teadnud, et peaksin lõpetama. Keerasin uuesti. Jälle kolm tähte. Seekord sain sada eurot. Mu käed värisesid. Keerasin kolmandat korda. Ja siis – kolm viikingilaenu. See oli eriline boonusmäng. Ma pidin valima viikingite aardeid – igas aardes oli mingi kordistaja. Esimene aare – 5x. Teine aare – 10x. Kolmas aare – 20x. Ma kogusin kokku nelisada eurot. See oli rohkem raha, kui ma teen kuu ajaga raamatukogus. Ma ei suutnud uskuda. Mu kass hüppas mu sülest maha, kui ma äkitselt püsti tõusin.
Ma ei raisanud aega. Ma vajutasin nuppu "võta välja". Ja sest see oli ilma kyc-ta online-kasiino, mul polnud vaja saata oma passi koopiat ega oodata nädalaid. Ma pidin ainult oma pangakonto numbri andma, ja raha oli mu kontol vähem kui ühe tunni jooksul. See oli uskumatu. Ma seisin oma toas, vaatasin telefoni ekraani, ja naeratasin. Esimest korda pärast lahutust tundsin ma, et elus on veel imesid.
Järgmisel päeval ostsin ma kolm piletit. Esimese – oma vanematele, et nad saaksid minna oma lemmiklaulja kontserdile. Teise – oma tütrele, et ta saaks tulla külla ja jääda nädalaks. Kolmanda – endale. Kusagile kaugele. Ma polnud kunagi varem reisinud üksi. Ma olin alati kartnud. Aga nüüd ma ei kartnud. Ostsin pileti Šotimaale, Edinburghi. Olin alati tahtnud näha seal linnuseid ja vanu tänavaid. Ja ma läksin. Üksi. Kaks nädalat. Ma kõndisin mööda vihmaseid tänavaid, jõin kohvi väikestes kohvikutes, jalutasin läbi parkide. See oli kõige ilusam aeg mu elus.
Nüüd, mitu kuud hiljem, mängin ma vahel. Aga ma olen targem. Ma mängin ainult siis, kui mul on igav, ja ainult väikeste summadega. Ma olen õppinud, et õnn on nagu tuul – see puhub kuhu tahab, ja sa ei saa seda sundida. Aga sa võid olla valmis, kui ta tuleb. Ja sa võid kasutada seda õnne, et teha midagi head – enda ja teiste jaoks. Mina tegin. Ja ma olen selle eest tänulik. Elu on harva täiuslik, aga vahel, ühel igaval laupäeval, võib see pakkuda sulle piletit. Kas võtad selle vastu või mitte – see on sinu otsus. Mina võtsin. Ja ma ei kahetse.
